Laulik

Click here to view in saveable .PDF format

SUURLÕKE LAULUD

1 – Seedrioru laul

2 – Kungla rahvas

3 – Täna öösel naudin elu

4 – Postipoiss

5 – Hei vallerii

6 – Tallinna teel

7 – Kas tunned maad

8 – Rotterdam/Jää Jumalaga Mann

9 – Mats alati on tubli mees

10 – Vändra metsas

11 – Merepidu/Meri on meri jääb

12 – Perekonna valss

LÕKELAULUD

13 – Aga neidudel meeldib

14 – Ants oli aus saunamees

15 – Delilah

16 – Eestlane olen ja eestlaseks jään

17 – Ei me ette tea

18 – Ei ole üksi ükski maa

19 – Eidekene ketrab

20 – Esmaspäev on selleks loodud

21 – Hulkuri valss (Lossides krahvidel)

22 – Ikka viin, viin, viin

23 – Isamaa ilu hoieldes

24 – Jaanipäevaks körgeks kasvab rohi

25 – Joo sõber joo

26 – Karjala jaaniöö

27 – Kaugel, kaugel

28 – Kauges külas

29 – Kaunimad laulud

30 – Kaunis kodusaar (Taamal kus kauge silmapiir)

31 – Kihnu neiu

32 – Kikilips

33 – Kingsepa Antti

34 – Kord olin ma röövlite pealik

35 – Kui kallist kodust läksin

36 – Kui ma alles noor veel olin

37 – Kuldne õhtupäike

38 – Las käia armas peremees

39 – Liisa

40 – Läbi päeva ja öö

41 – Ma tahaksin kodus olla

42 – Ma võtan viina

43 – Me elu jääb mõistmata aktiks vist küll

44 – Me mõtted on priid

45 – Meil merevood on vabad

46 – Metsa läksid sa

47 – Metsavendade laul

48 – Mu isamaa armas

49 – Mulgimaa

50 – Mullu mina muidu karjas käisin (Karjapoiss)

51 – Mustjala pulmarong

52 – Mutionu pidu

53 – Mäepere talgud

54 – Naabri Mari

55 – Noorus on ilus

56 – Oi külad, oi kõrtsid

57 – Pea õits’vad lilled

58 – Peo laul

59 – Puhu tuul

60 – Punapea Meeri

61 – Põdramaja

62 – Saaremaa (Ma vaatan paadist kiikriga)

63 – Saaremaa valss

64 – Sauna taga

65 – Seitse pruuti

66 – Sigarettid ja viinad

67 – Suur lilleaed

68 – Sõdurid

69 – Ta lendab mesipuu poole

70 – Tiina Tiina

71 – Täna me liigume

72 – Türsamäe polka (Päike veerend)

73 – Valgeid roose

74 – Vana ja väsinud

75 – Vana viis

76 – Viina joo

77 – Viljandi paadimees

78 – Väike maja

79 – Väiksed käed

80 – Õige valik

81 – Õllepruulia

82 – Ärkamis aeg

83 – Öö pime

84 – Ütle meri mu meri

Kui ma Seedrioru küngastele jõuan
Leian sõpru hulgana, leian sõpru hulgana.
Kui ma Seedrioru küngastele jõuan 
Leian sõpru hulgana.

   Hoo-rei, me Seedrioru noored,
   Vaba mets meil kaitseja, elu, ilus oled sa!
   Hoo-rei, me Seedrioru noored,
   Tuuled meid ei kohuta. Vallera!

Elu suvekodus mulle palju rõõmu teeb,
Eesti elust kuulda saan, käe sõbral ulatan.
Elu suvekodus mulle palju rõõmu teeb,
Eesti elust kuulda saan.

Kui siit lahkun kaunid mälestused kaasa viin,
Neid on hea jutusta, järgmist suve oodata.
Kui siit lahkun kaunid mälestused kaasa viin,
Nei on hea jutusta.

Kui Kungla rahavas kuldsel aal
Kord istus maha sööma
Siis Vanemuine murumaal
Läks kandlelugu lööma.

   :,:Läks aga metsa mängima
   Läks aga laande lauluga:,:
   Läks lauluga, läks lauluga, läks lauluga!

Säält saivad lind ja lehepuu
Ja loomad laululugu
Siis laulis mets ja meresuu
Ja eesti rahva sugu.

Siis kõlas kaunis lauluviis
Ja pärjad pandi pähe
Ka murueide tütreid siis
Sai eesti rahvas näha.

Ma laulan mättal, mäe peal
Ja õhtu hilja õues
Ja Vanemuise kandle hääl
See põksub minu põues.

Täna öösel naudin elu, 
Vallatledes Sinuga.
Täna imetlen su ilu, 
Homme võitlen surmaga.

    Kõik maailma uhked roosid, 
   Kingin täna Sinule.
   :,;Täna hüüan ainult: "Proosit!”
   Kallimale neiule!:,:

Armastan Sind igavesti, 
Armastan Sind surmani.
Mingu juuks mul hõbehalliks, 
Armastan Sind ikkagi.
 
Tulgu homme torm või maru, 
Vara veel on murda pead.
Enne ahastust ja valu, 
Viimsed hetked olgu hääd!
 
Ütle sõber, mis on elu? 
Ütle, mis on armastus?
“Elu on vaid vaev ja valu.” 
“Armastus on unistus!”

Sõbrad, täitkem veel kord klaasid, 
Tervituseks elule,
Sõbrad hüüdke veelkord: "Proosit!" 
Kallimale neiule!

Palju aastaid mööndund sellest a’ast,
Kui veel olemas ei olnud meie maal
Ronge, autosid, jalgrattaid
Ega tehtud pikki matku
Nagu tänapäeval kõikjal näha saab.

   Uhke postipoiss sõitis kord maanteel,
   Külast külla, linnast linna viis ta tee.
   Kõikjal uudiseid tõi postipoiss kaugelt —
   Nüüd vaid möödund ajast mälestus on see.

Talvel lumi tuiskas, tormas maantee pääl,
Juba kaugelt kostis aisakella hääl.
Soojas kasukas seal sõitis
Mõni rikas linnakaupmees.
Sõidust mõnusasti habe härmas tal.

Kirja kallimalt ka postipoiss veel tõi,
Vahel suudluse ta selle eest siis sai.
Mitu hõberaha taskus
Selle vaeva ära tasus,
Mida teekond pikk tall’ kaasa tuua võis.

Postijaam ja külakõrts need üheskoos.
Soojas kambris oli tuju ikka hoos.
Siis kui jalgu puhkas hobu,
Peeti külmarohust lugu.
Varsti sõit läks lahti jälle täies hoos.

Ma meremees vahva, mul julge on rind,
Hei-vallerii, hei-valleraa,
Ei ühtegi tormi, mis kohutaks mind,
Hei-vallerii, hurraa!!!
Mul sadamas ootamas kaunitar neid,
Tal ütlen, sa oled mu ainuke leid,
Hei-vallerii, hei-valleraa, hei-vallerii, hurraa!!!

Mul silmades armastus iial ei kao,
Hei-vallerii, hei-valleraa,
Ma igale annan se’st paraja jao, 
Hei-vallerii, hurraa!!!
Kui rahagi otsas ja purjus on pea,
Üks suudlus mu neiult ja unub kõik see,
Hei-vallerii, hei-valleraa, hei-vallerii, hurraa!!!

Ja hommikul uuel kui selgineb pea,
Hei-vallerii, hei-valleraa,
Siis sammud ma uuesti laevale sean, 
Hei-vallerii, hurraa!!!
Pean andestust paluma neiukese käest,
Et viimasest valsist ta ilmagi jää, 
Hei-vallerii, hei-valleraa, hei-vallerii, hurraa!!!

Nii on minu elu kui rändaja lind, 
Hei-vallerii, hei-valleraa,
Mu jalge all kiigub ja liigub veepind,
Hei-vallerii, hurraa!!!
Ma meremees vahva mul julge on rind
Mis tuksub ka sulle, mu kodumaa pind,
Hei-vallerii, hei-valleraa, hei-vallerii, hurraa!

Seal linna tuled säravad 
Ja pikad tornid paistavad-
Kodumaa meelitab mind.
Mu südames on tunda veel,
Sest rõõmust laulab minu keel,
Et olen jälle Tallinna teel.
Ma pidin kaua ootama,
Enne kui sain tulema
Aga nüüd olen teel tagasi
Ja nüüd, et tulen tagasi 
Ei enam lahku sust iialgi 
Nüüd ma olen Tallinna teel.

   :,:Tallinna teel, tallinna teel
   Olen nüüd Tallinna teel.:,:

Ma olen kaua unistand
Et käia mööda tänavaid,
Mis ajalugu pole unustanud.
Kus sangarid langesid
Ja iseseisvust võitlesid
Sini-musta-valge lipu all.
Kui mõni peaks unustama
Kus on nende sünnimaa
Neile peab meelde tuletama:
See on meie kodumaa,
Armas, kallis, Eestimaa
Ja lähme uhkelt Tallinna teel!

Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt,
Käib Läänemere kaldale.
Ja Munamäe metsalt, murult,
Käib lahke Soome lahele?

   See on see maa, kus minu hall,
   Lord kiikus ja mu isadel.
   Sest laulgem nüüd ja ikka ka: 
   See ilus maa on minu kodumaa!

Siin teretavad metsaladvad,
Nii lahkelt järvi, rohumaid.
Siin taeva vihmal oras võrsub,
Ja päike paitab viljapäid.

Siin kasvab eesti meeste sugu,
Ja sammub vabadusele.
Siin kasvab priskelt eesti neiu,
Ja sirgub eesti mehele.
Siin tõstab rahvas põllurammu,
Ja matab endist viletsust;
Siin püüab rahvas vaimu valgust,
Ja võidab endist pimedust.

   Oh tõotagem südamest
   Me mehed olla igavest!
   Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
   Sa kosu, kasva, kallis kodumaa!

Esimene tüürimees ei raatsi iial juua
Kõik oma kopkad tahab kodumaale tuua

   :,:Jää Jumalaga Mann sest tuules oli ramm,
   Ja meie reisu sihiks oli Rotterdam.:,:

Kapten vana merikaru juua täis kui tint
Jäi baki alla magama kui väljas oli vint.

Pootsman on meil selge peaga vaikne naga toi
Purjus peaga lärmab nii et ruhvis kerkib koi.

Kokal puder põhja kõrbes see on paha mark,
Siis masti otsa tõmmatud sai koka vana särk.

Mats alati on tubli mees, ta kedagi ei pelga;
:,:Ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga:,:
	
   :,:Ja kui see laul meil korda lä’eb, ei meie kimpu jää:,:

Kord astus oma pambuga, ta läbi mõisa õue,
:,:Saks tuli vastu kärkides kui kõige kurjem kõue:,:
	
“Kas Sina tõbras parunit ei enam tunda taha?
:,:Või on sul munad mütsi sees, et müts ei võtab maha?:,:
	
Mats võtab mütsi maha küll, siis seisab müts tal põues;
:,:See sünnib toas, kirikus, kuid mitte mõisa õues.:,:
		
Mats alati on tubli mees, ta kedagi ei pelga;
:,:Ei kummarda ta saksa ess, ei tõmba küüru selga:,:

Vändra metsas, Pärnumaal ju-heidii, ju-heidaa,
Lasti vana karu maha, ju-heidii, ju-heidaa.
Vändra metsas, Pärnumaal
Lasti vana karu maha.
Ju-heidii ja ju-heidaa, ju-heidii-heidaa,
Vallerii, valleraa, valleral-lal-lal-lal-lal-la, hei!
Ju-heidii ja ju-heidaa, hu-heidii-heidaa.

Pojad jäivad järele… 
Viidi Pärnu laadale…

Õpetati tantsima…
Kahel käpal kõndima…

Kes ei tahtnud tantsu lüüa…
Ei sand peremehelt süüa…

Laul olgu lühike või pikk…
Peaasi et on õpetlik…

Karu pandi praadima…
Kaetud paksu soustiga…

Valged kajakad kisavad rannal 
punapäikese loojangu eel. 
Tuulekeerises jõuavad randa 
valged lained, mis murduvad teel. 

   Meri on, meri jääb, meri olema peab, 
   laine laksudes rannale lööb. 
   :,: Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin, 
   lained mürinal randuvad siis. :,: 

Sinimeri, su vahusel pinnal 
näkineide seal tantsimas näen, 
ja meri on sünge kui hauas, 
ei tähti seal vilkumas näe. 

Näkineiu, sa punud mul pärga 
merelainete sügavas vees, 
vesiroosidest punutud paelad 
minu ümber sa armutult seod. 

:,:Üks vanamees raius üht jämedat puud
Ja ohkas: "Mul valusad kondid ja luud.:,:
:,:Kui peremees paremat süüa ei anna,
Ei jaksa ma vaevale vastu küll panna." :,:

:,:Üks vanamees raius üht jämedat puud
Ja ohkas ja vahtis küll tähti, küll kuud. :,:
:,:"Oh oleks mul raha, oh oleks mul vara,
Ma võtaksin naise ja kallistaks teda." :,:

:,:Üks vanamees raius üht jämedat puud
Ja ohkas ja muigutas mõnuga suud. :,:
:,:"Oh oleks mul naine, kes järjest mind musiks
Ja muside andmisest iial ei väsiks." :,:

:,:Üks vanamees raius üht jämedat puud
Ja ohkas: "Kus on küll need peenemad puud? :,:
:,:See puu on nii jäme ja kirves on nüri.
Siin toksi ja toksi kui viimane ori." :,:

Üks noormees ja neiu kord seisid metsateel.
Seal linnud laulsid puiel ja päike säras veel.
Siis korraga parv sääski neid hammustamas käis,
Neid piiras kari lehmi–küll, kurat,tegi hinge täis.
	
   Aga neidudel meeldib see väga,
   See on neidude südamesoov.
   Igal õhtul, kui voodisse läevad,
   Ainult poissmeestest näevad nad und.

Poiss ostis neiul püksid ja siidikombinee,
Siis küsis:  “Kallis Kati, kus on sinu kambrike?”
Ja kui poiss kambri jõudis, tal tee peal seisis äi.
Mis ütles poisi süda? Küll, kurat, tegi hinge täis.

Siis noormees jättis neiu ja sirge puiestee,
Sest äialt saadud muhud tal kipitasid veel.
Kes tuleb nüüd veel kosja! Neid poisist ilma jäi.
Mis ütleb äia süda?  Küll, kurat, tegi hinge täis.

Ants oli aus saunamees, 
Saun oli paksu metsa sees.
Hundid karud käisid sees,
Rebane istus katusel.

   :,:Oi juulifallera, poiss sõitis Tallinna.
   Ta magas pingi all, sest raha polnud tal.:,:

Ants läks mõisa kaebama
Suure uhke tõllaga.
Seitse siga tõlla ees, 
Vana emis kõige ees.

Puupöör oli püksi ees,
Sassis habe rinna ees.
Sambla-tort oli piibu sees,
Siiski oli kõigist ees.

I saw the light on the night that I passed by her window
I saw the flickering shadows of love on her blind
She was my woman
As she deceived me, I watched and went out of my mind

My, my, my, Delilah
Why, why, why, Delilah
I could see, that girl was no good for me
But I was lost like a slave that no man could free

At break of day when that man drove away, I was waiting
I crossed the street to her house and she opened the door
She stood there laughing
I felt the knife in my hand and she laughed no more

My, my, my, Delilah
Why, why, why, Delilah
So before they come to break down the door
Forgive me Delilah, I just couldn't take anymore

She stood there laughing
I felt the knife in my hand and she laughed no more
My, my, my, Delilah
Why, why, why, Delilah

So before they come to break down the door
Forgive me, Delilah, I just couldn't take anymore
Forgive me, Delilah, I just couldn't take anymore

Tuhat korda kas või alata, 
tuhat aastat tõusu, mitte luigelend. 
Oma rahvust maha salata 
sama ränk on nagu orjaks müüa end. 

   Eestlane olen ja eestlaseks jään, 
   kui mind eestlaseks loodi. 
   Eestlane olla on uhke ja hää 
   vabalt vaarisa moodi. 
   Jah, just nõnda, vabalt vaarisa moodi. 

Tuhat kõuehäälset küsijat: 
Vaba meri. Põlistalud. Püha muld. 
Tuhat korda tuhat püsijat 
kõige kiuste elus hoiab püha tuld. 

   :,: Eestlane olen ja eestlaseks jään …:,: 
   Nende mehiste meeste moodi. 

Kui olin väike tütarlaps, 
küsisin emalt, mis on meil ees: 
„Kas on ka päevad päikest kõik täis?” 
Ema mul vastas vaid: 

   „Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib. 
   Kuid ometi see, mis peab, :,: tuleb kindlalt kõik …” :,: 

Möödusid aastad, suureks sain, 
küsisin õrnalt armsamalt ma: 
„Kas palju õnne ootamas meid?” 
Armsam mul vastas vaid: 

Nüüd, kus mul endal lapsed on, 
küsivad nemad: „Mis ootab meid? 
Kas on me elu rõõmus ja hea?” 
Mina siis vastan neil: 

Jääb ikka nii, et Saaremaa
näeb õhtupäikse õitsimist.
Ta kõrval tunneb Hiiumaa
üht õiget sugu õitsilist.

Veel linnupesi Läänemaal
võib leida rannaroost,
veel aru annab Harjumaa
me rahva sünniloost.

Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!

Teab loodus vaid, teab isamaa –
meil tuleb üksteist aidata…
Ei ole üksi ükski maa,
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!

Ei ole jännis Järvamaa
kui seemne ootel põld on must.
Ei peleta meid Pärnumaa
jutt põlislaande eksinust.
Ehk tarkust toitev Tartumaa
teab, mis on mehemeel?
Kui kaua suudab Võrumaa
end hoida õigel teel?

Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!

Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!

Kas jääb ka nii, et Mulgimaa
eal pügada ei lase end?
Kas vaikust valvav Valgamaa
on hüüdjatega ühinend?
Kui puhtaks jäävad Virumaal
kõik selge veega allikad,
siis alles julgen ütelda,
et elan omal maal.
(et elan omal maal)

Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!
Ei ole üksi ükski maa…

Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!

Ei ole üksi ükski maa…
Ei ole üksi ükski maa…
Ei ole üksi ükski maa…

Eidekene ketrab, heietab lõnga, 
heietab kondisel käel, 
:,: värtnakese vurinal laulu lööb kaasa, 
kuni ta magama jääb. :,: 

Eidekene unes näeb kadunud noorust, 
armsam tal härraste kokk. 
:,: Eidekene paneb käed armsamale kaela – 
ärgates süles tal vokk! :,:

:,: Esmaspäev on selleks loodud, et saaks terve päeva joodud.:,:
 
:,: Teisipäeval minu käsi viina viskamast ei väsi. :,; 

:,: Kolmapäeval süda paha – näha kedagi ei taha. :,: 

:,: Neljapäeval uue hooga hakkan jälle viina jooma. :,: 

:,: Reedene päev ka see pole kaine, ära sai joodud “Lõunamaine”. :,: 

:,: Kui on jõudnud laupäeva õhtu, viinakest mina kallan kõhtu. :,: 

:,: Pühapäeval trilla-tralla kallan viina kõrist alla. :,: 

Lossides krahvidel pulmad on hoos,
kus mõrsjal on kroonitud pea.
Seal voolamas šampanja, viin ja šartröös,
kuid südamed külmad kui jää.

   Siis meeleldi maanteel ma tantsin,
   kus metsade, tormide laul,
   seda marulist hulkuri valssi,
   tule minuga, neiu, ahhoi!

Tähis on taevas ja kumamas kuu,
kui kristallid säravad nad,
kuid hulgust ei sugugi segamas muu,
kui mõrsjaga teed astuvad.

Ei hulguse armastus tooruseks lä’e,
tal süda on puhas ja prii.
Ka tema võib armsamat kallistada
ja õnne tal näidatagi.

Nüüd rändan siin ilmas kui põlat’ pajats,
mul südames kurbusejoon.
Ma mõrsjaga olen kui ööbikupaar
hüüab elu meil: õnne teil toon!

:,:Minu vend on põdrakasvataja kaugel põhjas,
Mis ma talle küll sünnipäevaks viin?:,:
	
   :,:Ikka viin, viin, viin!:,: x4

:,:Minu õde korjab põhjas põtradele sammalt,
Mis ma talle küll sünnipäevaks viin?:,:

:,:Minu onu paneb liipreid maha kaugel põhjas,
Mis ma talle küll sünnipäevaks viin?:,:

:,:Minu isa teine vend on miljonär Alaskal,
Mis ta mulle küll sünnipäevaks toob?:,:

:,:Minu sugulased ei saa põhjast ära tulla,
Neile armas on põhjapöörijoon.:,:
	
   :,:Ikka joon, joon, joon!:,: x4

   Isamaa ilu hoieldes.
   Vaenlase vastu võideldes:
   :,:pane tähele, pane tähele!:,:

:,:Kui sina usud endaasse:,:
:,:arukate arvamisse:,:
:,:tugevate turjadesse:,:
:,:vanemate vägevusse:,:
:,:noorte meeste nobedusse:,:
:,:õdedesse, vendadesse:,:
:,:enne kõike endaasse:,:
siis saad põlve parema,
siis saad põlve parema!

:,:Kui sina usud hundi juttu:,:
:,:kardad koerte klähvimisi:,:
:,:kuulad sakste sajatusi:,:
:,:kannupoiste kaebamisi:,:
:,:saamameeste salvamisi:,:
:,:madalate manitsusi:,:
:,:sõgedate sõitlemisi:,:
siis ei saa sa midagi,
siis ei saa sa midagi!

:,:Kui sina vajud valedesse:,:
:,:upakile unedesse:,:
:,:käpakile käsu alla:,:
:,:röötsakile rubla alla:,:
:,:siis saad kirbud kubemesse:,:
:,:sügelised südamesse:,:
:,:päised pähe, kondid kõhtu:,:
siis sa lähed põrgusse,
siis sa lähed põrgusse!

:,:Kui sina usud endaasse:,:
:,:siis sina usud rahvaasse:,:
:,:taludesse tarkusesse:,:
:,:õpetusse, õigusesse:,:
:,:kodukoha kaasikusse:,:
:,:pilvepiiril pääsukesse:,:
:,:siis saad vaimu vägeva:,:
siis saad põlve parema,
siis saad põlve parema!

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, 
rinnust saadik kõrgub kastehein. 
:,: Ütle, kust ma rada teha tohin – 
igal pool on noor ja õitsev hein! :,: 

Jaanipäeval süüdatakse tuled, 
tantsuplatsil tallatakse hein. 
:,: Aastas kord see õhtu ette tuleb – 
igal pool saab muserdatud hein. :,: 

Jaaniööl on sõnajalad õites 
metsa all, kus kõrge-kõrge hein. 
:,: Lapsed, lapsed, sinna minna võite – 
niikuinii seal niitmata jääb hein. :,: 

Jaanipäeval rinnuni on rohi, 
sügis jõuab, jääb vaid kuluhein. 
:,: Ütle, kust küll rada teha tohin – 
igal pool on noor ja õitsev hein! :,:

Mu naine on üks vana nõid, 
Kes muud ei taha kui raha – 
Viina ja raha, viina ja raha. 

	:,:Joo, sõber, joo, 
Joo ennast täis kui siga!
	Oma viimased sendid sa kõrtsmikul vii,
	Ja ütle, mis elul on viga!:,:

Itaalias, Hispaanias ja kaugel, kaugel Hiinas
Juuakse viina, viina ja viina.

Atlantia ja Peipsi järv ja teised ookeaanid:
Seal sõitvad suured praamid, 
Neil peal on viina-aamid.

Nõnda kõrgeid kuuski kui on Karjalas
Pole näinud ükski mets ja laas
Ja ka neiud seal on kõige kaunimad
Seda ütlema ma pean

	Hei ju ja radi-ridi ralla
	Laulu rõõm pääsnud minust valla
	Ei nüüd enam mahti, tarvis kähku vahti
	Keda kutsun endaga tantsima.

Ja kui kätte jõuab jälle jaaniöö
Tule ümber rahvas tantsu lööb
Tule paistel rõõmsalt särab neiu palg
Metsas õitsab sõnajag.

	Hei ju ja radi-ridi ralla…

	See on Karjala jaaniöö.

Kaugel, kaugel, kus on minu kodu
Kaugelt terviseid saadan ma sul
:,:Üksi rändan ma võõramaa radu,
Pisar laugel kui meelestub mul.:,:

Tasa nuttis seal kallim mu rinnal
Tasa sosistas õrn tuulehoog
:,:Kurvalt kaebasid kajakad rannal,
Vaikselt vulises vahune voog.:,:

Vaikseks jäänud on tormine meri
Vaikseks jäänud on kallima rind
:,:Üle lageda vete vaid kajab,
Kurb ja igatsev hulkuri laul.:,:

Kaugel, kaugel kus on minu kodu,
Kaugelt terviseid saadan ma sul
:,:Üksi rändan ma võõramaa radu,
Pisar laugel kui meelestub mul.:,:

Kauges külas, vanaema juures
Elasin kord, kogu suve
Vanaema ja mu armas vanaisa
Aga noorel neiul, neist ei piisa
Jooksen randa, koduküla randa
Et saada pruuniks, teiseks juuniks
Võtan kaasa, reketid ja maki
Kuid rannas on vaid üks võrku paikav papi
Siin kauges külas, teisi näinud pole veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee
Siin ei ole, pangaautomaati
On vaid naati, palju naati
Pole noori, pole ühtki poodi
Miski pole, linna moodi
Jooksen randa, koduküla randa
Et saada pruuniks, teiseks juuniks
Siis on pidu, teise küla pidu
Seal on noored, teised noored
Siin kauges külas, teisi näinud pole veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee
Korraks vaatan, seljataha veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee
Korraks vaatan, seljataha veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee

Kaunimad laulud pühendan sull’,
Vanematest armastatud kallis kodumaa!
Võimsasti tuksub süda siis mul,
Kui sulle laulan, mu isamaa!
Taevasse tõuseb tugev laulu hääl
Südame põhjast vaimustuse väel.
Pühamaks paigaks oled mul ikka,
Kuni veel süda tuksub mul sees.
Võimsasti kõla siis, ühine laul
Õitsegu, kasvagu kodumaa!

Priiuse päike paistab me maal,
Rusujatest vabastatud Kalevite ra’al!
Orjuse kütked purustud maas,
Muistene priius meil jälle käes!
Särama löönud kodupinnal koit,
Eestimaa taevas vabaduse loit.
Paremad päevad paistma meil jäävad,
Kaunimad ajad ootamas ees.
Võimsasti kõla siis ühine laul:
Õitsegu, kasvagu, kodumaa!

Taamal, kus kaugel silmapiir,
Sääl kus koidul kumab päiksekiir
Aiman saart mis mul koduks sai
Kuid mis minul ammugi maha jäi.

	Mu kaunis kodusaar
	Meid vaid ühendab taevakaar
	Kuid kui taas tulen tagasi
	Ei siis enam lahku sust iialgi

Kui tõusnud päike, algamas töö
Või kui on laskunud sume öö
Mõtted lendavad üle vee,
Kodusaare kivise rannale.

Näen rannal isa, kui õhtul ta
Läheb merele võrke panama
Või kuidas ema on karjateel
Loomadega tulemas eha eel.

Oh kuidas igatsen jälle sind
Mu rand, kust elutorm on uhtunud mind
Küll siis rõõmulaulu laulan sul
Kui kord sina vaban vastu mul.

Seal väikses Balti merel üks väikene Kihnu saar.
Minu igatsus ta järel, mil ükskord sinna saan.

   Las laine möllab, torm, tuul puhub purjesse.
   Laev lendab täies vaardis, rind vahutab tal ees.

Sina väikene Kihnu neiu, ei ütle mina sul muud.
Sina ikka minu neiu, sind kuumalt armastan.

Sina ilus, hiina plika, sind armastan ju ka.
Mina sõidan Balti meres, sina kaugel Aafrikas.

Kui täna mul puudub raha, olen rahul sellega.
Joon vanad püksid maha, küll homme uued saan.

Tean et riie meest ei peida
Tean mis väärt on mehe müts
Vati kuube ma ei laida, paha pole texas püks
Aga lood on hoopis teised, kui sul kõrval kena tips
Ükskõik mis seljas ongi sul, peaasi kikilips!

	Kikilips teeb mehe sikkiks,
	Kikilipsu pühaks pean
	Kikilipsuga siin ilmas kõik ma kätte saan
	Kikilips teeb lahti uksed
	Murrab lahti südamed
	Ei kikilipsu vastu saa
	Siin maa peal keegi veel.

Kikilips võib olla kirju, pruun, punane või must
Ta ei heida sulle varju, pigem kaunistab sind just
Kui sind naine maha jättis, ja sa küsid minult miks
Siis vastan üpris veendunult, sul puudus kikilips!

Jah ega ilmaaegu meile külamoorid
Pilke ei saada, järgi ei vaata
Ei nemad muidu vahi meid mehi noori
Teavad me tugevad ja turjakad
	
	Kingsepa Antti ja teisedki poisid,
	Läbi küla agarasti astuvad kõik üheskoos
	Kingsepa Antti ja teised täitsa poisid,
	Hurradi juh-hah-hei!

Siin meie oleme kõik tõsisemad vennad
Täis mehe võimu, vahvust ja vaimu
Laupäeva õhtul aga kerkivad kannad
Tööriistad kotti ja kõndima

Las aga latravad ja ennustavad eided
Silmad kui rattad, suud nagu värtnad
Proovigu korra ainult laimata meid nad
Siis tühjast tüli saab tulema.

Nii meie mehepojad külavahel läevad
Kindlad on jalad, kürvuti õlad
Piigad kõik seisatavad vaatama jäävad
Poisse meid paremaid piiluvad.

Ei meie tulnud ole eitede kaeda,
Nendele vaeda, raikama aega
Siia meie tulime, et võiksime leida
Endal nägusa nooriku.

Kord olin ma röövlite pealik, 
Oli salgas kaksteistkümmend meest.
:,:Me röövisime rikkaid ja vaeseid, 
Ja neidude südameid ka.:,:

Me laeval oli puusärgi kuju, 
Ja mastiks tal võllapuu.
:,:Mille otsas rippus verine plague, 
Ja selle peal surnupealuu.:,;
 
Me sõitsime läbi kõik mered,
Kus iganes peatus me laev,
:,:Me panime voolama vered,
End rikkasti tasus me vaev.:,:

Me laeval oli saaki nii palju,
Ja viina, mis igamees jõi.
:,:Kõik röövis veealune kalju, 
Mis laevale hukatust tõi.:,:

Kõik mehed mul uppusid ära, 
Merepõhjas on neil vaikne haud.
:,:Mina üksinda pääsesin ära, 
Mu päästjaks sai viinapüti laud.:,:

Oh, oleks ma röövlite päälik, 
Oleks laevas kaksteistkümmend meest.
:,:Me rööviksime rikkaid ja vaeseid 
Ja neidude südameid ka!:,:

Kui kallist kodust läksin, :,: ma ära kaugele,:,:
Siis ütles kase varjul mul hella neiuke:
‘Nii selge kui see allik :,: on minu armastus.:,:
Siit käib küll õhtu õhtul su järel igatsus!’

   Sinu süda on kui Emajõgi,
   Voolab vaikselt, tundamata ta vägi.
   :,:Täna võid sa neidu armasta,
   Aga homme vaata, kuidas sa tast lahti saad!’

Ma nägin mõnda kaske :,:ja mõnda allikat,:,:
Ma nägin mõnda neidu mul naeratelevat.
Ei olnud kask, ei allik :,:nii armas ometi,:,:
Ei vaatnud võõras neiu nii õrnalt iialgi.

Kui kaugelt jälle koju :,:ma rõõmul rändasin.:,:
Ja allikat ja kaske ma jälle tervitin:
Kask oli ära kuivand :,:ja allik mudane;:,:
Mu neiu oli läinud ju teise kaenlasse.

Kui ma alles noor veel olin unistasin ma:
Küll võib elu ilus olla noore naisega!
 
   Jaa, jaa, jaa, jaa, unistasin ma: 
   Küll võiks elu ilus olla noore naisega!
 
Aastat paar ma olen juba olnud naisemees,
Aga ühtki nööpi pole minu pükstel ees!
 
Naine on mul noor ja ilus, laulab, mängib ka.
Kõik on kadedad ja kurjad, et ta’d võtnud ma.
 
Toit, mis naine laual’ kannab, on nii soolane,
Musu, mis ta mulle annab, on nii vesine.
 
Armsad sõbrad, võtke kuulda minu eluloost.
Naist küll võtta pole nail- ta on kurjast soost!

Kuldne õhtupäike, ilus oled sa,
:,:Kui sa viimse läike saadad üle maa!:,:

   Hoia kinni, muidu võid sa uppi lennata, 
   Minust kinni hoia sa – ha-ha-haa. 
   Siis võid kartmata mäest alla lennata 
   Üheskoos täies hoos minuga. Vallera! 

   :,:Mamma, mamma, see poiss on jälle siin, 
   Kes mulle suhkrusaia tõi ja ise ära sõi!:,:

   :,:Ai trika-trika-trika-trika trallalallallaa, 
   Mu tsimmi kingad kontsata ja taldu pole all.:,: 

   :,:Välja, välja vabariigi seest, 
   Kes joovad Eesti viina ja ei räägi eesti keelt!:,: 

   :,:Ei vabariigi sõdurit ei leina neiu rind, 
   Vaid teda leinab ainult meie vabariigi pind.:,:

   Ai juku-juku-till-till-till, 
   Minu voodi serval ruumi küll
   Kui tuled minu voodi servale 
   Ei lüka ma sind kõrvale.

   :,:Mis meil viga hulla-hullata, 
   Kui sinna ei pääse mamma vitsata:,:

Rõõmsaks muudad meele, kui sind näen ma!
:,:Laulma paned keele õhtu ehala!:,:

Une rüppe heidad, päike, puhkama.
:,:Hommikul meil koidad uue iluga!:,:

Las käia, armas peremees, 
nii kõrgelt õllelained!
:,:Täna pikk meil öö on ees:,:
Kuid homme olgem :,:kained!:,:

See mees, kes õllel au ei tee, 
ja varakult läeb voodi,
:,:See on kui närtsind lilleke:,: 
Ja lepalehe :,:moodi.:,:

Kuid mees, kes enne hommikut, 
ei lahku õllelauast,
:,:See elab elu võrratut,:,: 
Ja võrratult läeb :,:hauda.:,:

See neid, kes poisilt musi saab, 
ja emale läeb kaebma,
:,:See on kui süütu talleke,:,: 
Ja süütuna läeb :,:taeva.:,:

See neid, kes poisilt musi saab, 
ja ise vastu annab,
:,:See on kui õitsev õunapuu:,: 
Ja varsti vilja :,:kannab.:,:

See mees, kes neljakümnene, 
ja kehakaal teeb liiga,
:,:See jätku õlled rahule,:,: 
Ja joogu valget :,;viina.:,:

Sõitsin oma setukaga linna poole traavi
Ilm oli ilus nii et tolmas tee
Eespool nägin tüdrukut, kes maanteelt keeras kraavi
Tundsin ära kohe, oli Liisa see. 

	Liisa, päikseline naine
	Liisa, kaunis ilmne naine
	Liisa, unelmate naine
	Aga hobu oli väsind ja piip oli kustund.

Võtsin Liisa vankrisse ja sõit läks jälle lahti
Seal ta mul siis tuletas kui lasnud õun
Enam ma ei saanud mud, kui ainult Liisat vahti
Ohjad läksid meelest aga rinnas oli põu.

Liisal olid juuksed nagu vilja kõrred kuldsel
Silmad olid sinised kui kohvi klaas
Rinnad olid ilusad ja ümarad ja kõrged
Puusa jooksu andis ainult vaadata

Võtsin Liisal ümbert kinni, musu tahtsin võtta
Liisa oli soe just kui värske sai
Aga selles ürituses jäin ma kohe hätta
Liisa mulle PLÄRTS! vastu lõugu lõi.

Üle made ja mere, läbi päeva ja öö,
Üle metsade, laante, läbi radari vöö.
Üle aja ja elu, olgu halvaks või heaks – 
:,:On paik mida austan, mis on mu isamaa.:,:

Ei ma ole seal sündind, ei mu jalad seal käind, 
Ei mu silmad ta valu ega rõõmusid näind.
Aga isegi kaugel, mulle selge on see – 
:,:Et juured on pikad üle mandri ja vee.:,:

Kuigi sirgunud võõrsil, käinud võõrama teel,
On mu soovid ja mõtted kus mu rahvas ja keel.
Oh Eesti, kas kuuled kuis mu süda sul lööb?
:,:Üle mere ja metsa, läbi päeva ja öö.:,:

Ma tahaksin kodus olla, 
kui õunapuud õitsevad 
:,: ja nende roosakad õied 
mu juukseid ehivad. :,: 

Ma tahaksin kodus olla, 
kui rukkipõld kollendab 
:,: ja kollakat-pruunikat vilja 
tuul tasa hällitab. :,: 

Ma tahaksin kodus olla, 
kui lumevaip katab maad 
:,: ja kuuskede härmatand oksad 
kuupaistel hiilgavad. :,: 

Ma tahaksin kodus olla, 
kui kallim on minuga 
:,: ja temaga üheskoos mina 
võiks rõõmus viibida. :,:

Elus pole alati kõik nail,
Elu toob meil rõõme, kurvastust.
Ent sageli kui saatus liiga vali,
Ma kuskilt pean ju leidma lohutust.

	Ma võtan viina, sest olen täna kurb,
	Ma võtan viina, sest pettis mind mu arm.
	On keegi teine, keda armastab ta,
	On keegi teine, ja ma nõnda üksinda.

Ma võtan viina su terviseks, mu neid,
Et õnne saaksid sa leidma eluteel.
Mis sest, et jäädavalt sinust lahkuma nüüd pean,
Ma võtan viina soovides sul head.

Me elu jääb mõistmata aktiks vist küll:
Näed elu, ent varsti läeb valuks see sul!

 	 :,:Ah kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni!
 	Ah kui juba unustus, siis olgu täielik!:,:

Ju nooruses tormasid ellu sa ka,
Kulutid jõudu, ent kõik see asjata!

Nüüd pooled su nooruse päevist on läind,
Kuid neis oma õnne sa pole veel näind!

Ka teaduse kõrgusel rühkinud sa,
Kuid suurimad tõed ka seal sul leidmata!

Ja armastushurma sa  tunda ka saand,
Kuid sellest sul valulik mälestus jäänd!

Sest valagem klaasid kõik uuesti täis
Ja joogem nad tühjaks, vast aitab, küll näis!

Me mõtted on priid, kes suudaks neid köita!
Kes vägev on nii, et vangi neid heita!
Ka vanglas ja vaevas Neil lahti on taevas.

   :,: Kõikvõimsad me nii - Me mõtted on priid. :,:

On elada room kesk päikese kulda;
On harida room Maad - emakest mulda.
Ja kannatust kanda ja ohvriks end anda.

Kõik muu meil ükskõik, mis ise me ei taha.
Meis enestes kõik, kas hea see või paha.
Me süda ja silmad need loovad maailma.

Meil merevood on vabad ja võimsalt mühavad.
Ja kodupinna metsad Meil vastu kajavad.

   Jää vabaks, Eesti meri, jää vabaks, Eesti pind!
   Siis tuisku ega tormi ei karda Eesti rind.

Meil kalur merel noota võib vabalt vedada.
Ja rõõmulaulust põllul mets vastu kajada.

Me vabal lainte voodel võib päike särada,
Ja musta mulla põuest võib vili võrsuda.

Metsa läksid sa ja metsa läksin ma,
Ja metsa läksid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa tiralla-la
Ja metsa läksid kaks karujahimeest ka.:,:

Püssi võtsid sa ja püssi võtsin ma,
Ja püssi võtsid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Karu nägid sa ja karu nägin ma,
Ja karu nägid kaks meest korraga.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Karu lasksid sa ja karu lasksin ma,
Ja karu lasksid kaks meest korraga.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Nahka võtsid sa ja nahka võtsin ma,
Ja nahka võtsid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Naha müüsid sa ja naha müüsin ma,
Ja naha müüsid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Raha said sa ja raha sain ma,
Ja raha said kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Kõrtsi läksid sa ja kõrtsi läksin ma,
Ja kõrtsi läksid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Napsu võtsid sa ja napsu võtsin ma,
Ja napsu võtsid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Purju jäid sa ja purju jäin ma,
Ja purju jäid kaks meest korraga.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Koju läksid sa ja koju läksin ma,
Ja koju läksid kaks karujahimeest ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Peksa said sa ja peksa sain ma,
Ja peksa said kaks meest korraga.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Seal metsaserval väike maja 
Kus elasid mu vanemad 
Seal metsaserval väikes majas, 
On pesa teinud punased.
 
Ai–tsih, ai–tsah, ai–tsah, ai velled, 
 	Me metsavennad oleme! 
 	Ai–tsih, ai–tsah, ai–tsah, ai velled, 
 	Me metsavennad eestlased!
 
Ja meil ei ole senti raha, 
Me peame metsas elama. 
Ja me ei saa, ei või, ei taha, 
Ei taha tiblat teenida.
 
Ja sinu sõstramustad silmad, 
Ei iial unune. 
Sest sinu sõstramustad silmad, 
On võitnud minu südame. 
 
Ja oma lippu sini-musta-valget, 
Me ikka au sees hoiame. 
Ja koidikul siis selgitame, 
Kes on meist õige eestlane.

Mu isamaa armas, kus sündinud ma, 
:,: sind armastan ma järjest ja kiidan lauluga! :,: 

Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal; 
:,: kuid siiski kenad männid ja kuused, kased ka. :,: 

Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal; 
:,: kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool. :,: 

Oh õitse veel kaua, mu isade maa! 
:,: See maa, kus palju vahvust ja vaimuvara ka! :,: 

Su hooleks end annan ja truuks sulle jään 
:,: nii kaua, kui kord suren ja oma hauda lä’en! :,:

Mulgimaal, sääl on hea elada
Kõikjal ilus loodus, viljakandev maa
Sääl on uhked metsasalud
Suured jõukad eesti talud
Kena neiu ka kaasaks sealt saad!
Kes on sündinud, kasvanud seal
Sellel armsaks sand on ilus Mulgimaa
Kus on punapõski neiud, keda tublid eesti peiud
Kosja mines ei unusta saa!

	:,:Tule mulle Manni, armastan vaid sind,
	Ainult sind tahan ma kaasaks kosida.:,:

Väike Viljandi, Mulgi pealinn
Juba aastaid palju püsinud on siin
Ei läe meelest lossimäed
Kust nii õrnalt käsi-käes
Armud olles, meil tee läbi viand
Ja all orus, seal peegeldub järv
Suveõhtul mõnus aerutada seal
Kui sul kaases väike neiu
Keda siis kui saad kord peiuks
Kosja mines ei ususta saa!

Aastaid mööduvad, vanaks kord saad
Aga Mulgimaa sul meelde ikka jääb
Elad sääl või oled kaugel
Rõõmust särab pisar laugel
Kui sa terviseid saad Mulgimaalt
Tuleks noorus veel kord tagasi
Ei mind tuuled enam kaugele sealt viiks,
Siiski õnnelik mul elu
Sest mul kaasaks Mulginaieu
Kellel laulsin kord laulu kord nii!

Mullu mina muidu karjas käisin,
Mullu mina karjas käisin.
:,: Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Mullu mina karjas käisin. :,:

Tegin mina pilli pajukoorest,
Pilli tegin pajukoorest.
:,: Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Pilli tegin pajukoorest. :,:

Istusin siis mättale mängimaie,
Puhuma siis pillilugu.
:,: Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Puhuma siis pillilugu. :,:

Salakesi kuulas minu mängu
Karjapõlve kaunim neiu.
:,: Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Karjapõlve kaunim neiu. :,:

Kui mängumees lööb kuldsemad keeled
Kaunimal kandlel kõlama
Siis rõõmutuju vallutab meeled
Silmadki paneb särama
Lauliku leelo tammikust kõlab
Pilved pinnal võimutseb
Metsade põuest mereni kajab
Hingedes hellalt õilmitseb.

Me pillihääled tormava hoona
Mändide latvu murravad
Ja laululained võimsama voona 
Rannale rahne pilluvad
Viiside ilust rahvale koidab 
Rõõmu ja õnne hulgana
Laulude kaja raskused võidab
Vendluse aateid kinnitab.

Elas metsas mutionu, 
keset kuuski noori, vanu. 
:,: Kadakpõõsa juure all 
eluruum tal sügaval.:,: 

Kutsus kokku külalisi, 
karvaseid ja sulelisi. 
:,: Lendas vares, harakas, 
kull ja kaaren nupukas.:,: 

Vantsis uhkelt karuvana, 
veeres siili okaskera, 
:,: jänes nudisabaga, 
orav kikkis kõrvaga.:,: 

Joostes tuli väle põder, 
hiljaks jäi veel reinuvader. 
:,: Siis kõik lauda istusid, 
pidurooga maitsesid.:,: 

Karu imes mesikooki, 
jänes rüüpas kastejooki, 
:,: kaaren karusmarju sõi, 
kull see kurejooki jõi.:,: 

Põder limpsis samblasuppi, 
orav näris käbijuppi. 
:,: See oli päise päeva aal 
pilla-palla pillerkaar.:,:

Mäepere Matsil talgud hoos
ja nooremaid on palju koos,
kivil kisub lõõtsapilli Juss,
tööd teha on nii päris lust.
Kõrevere Toomas, Sepa Priidik
Alavälja Ants ja Näpsu Viidik,
tegid aga tööd ja heitsid nalja,
kiitsid Matsi kapakalja.

Õhtuks juba tööd olid õiges soones,
mehed aga käisid kõverjoones.
Naised tegid laulu lustilise,
Juss tegi viisi vindilise.
Kõrevere Toomas, Sepa Priidik
Alavälja Ants ja Näpsu Viidik,
neljakesi heitsid nalja,
kiitsid Matsi kapakalja.

Palju seda tantsu ikka sõuad,
palju seda õlut juua jõuad.
Mehed aga sõrmed köitsid vinna,
tegid maadlust üle rinna.
Kõrevere Toomas, Sepa Priidik
Alavälja Ants ja Näpsu Viidik,
müttasid, et lõhki muru,
habemetes muld ja puru.

Kui juba Koeru kandist koitnud,
uni oli kanged mehed võitnud,
talgud peetuks kuulutati,
kõiki hooneid tuulutati.
Kõrevere Toomas, Sepa Priidik
Alavälja Ants ja Näpsu Viidik,
kiitsid Matsi talgutuju,
tegid kõik, et jõuda koju.

Kuula, kus naabri Mari laulab, 
Nõnda, et ööbik teda kuulab. 
Ei nii lõo lõõritse, naabri Mari laulab, 
Ega ööbik häälitse, naabri Mari laulab. 

Mehed kõik jäävad mõnutsema, 
Naised ei hakka sõnutsema. 
Kõik nad tahtvad kuulata, naabri Mari laulab. 
Himu ühes huulata, naabri Mari laulab. 

Lõbusat Naabri Marist neiut
Loodavad mõrsjaks saada peiud
Et saaks koju linnukse kes nii kaunilt laulab
Korjab hingest pinnukse sest et ikka laulab.

Noorus on ilus, ilus on ka elu,
kallis ja kaunis on me kodumaa.
Teda võitnud me vanemate vaprus,
hoia ja kaitse sina teda ka.

Nautigem elu, kodu kaunist loodust,
hõisakem eesti rahva vabal maal!
Laulgem võimsalt lepikutes, laantes -
elaja õitse, kasva kodumaa!

Püha on kodu, püha on me priius,
pühad on Eesti jõed ja järved ka.
Au ja kiitus Taevaisal kõrges,
valvaku ta meid hella käega.

Eesti noored, vaprad kodukaitsjad,
Isamaa auks nad valmis alati.
Hoidkem kõrgel Eesti rahvuslippu
sini-musta-valge värviga.

Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu,
Kus parimad piigad ja pudelis õlu.
Kus suveööd kaunistas kiikede kägin,
Kus pille ja pisaraid kuulsin ja nägin.

Oi külad, oi kõrtsid, kust hulkusin läbi,
Kus korraga kogeda hääd sain ja häbi,
Kust maantee viis mööda, kus redel viis lakka
Kus armastus algas, kus igatsus hakkas.

Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu,
Kus piimased piigad, ja pudelis õlu,
Kus laulsid ja langesid sõbrad ja velled,
Aeg möödub ja muudab veel kaunimaks selle.

Pea õits'vad lilled, pea õits'vad roosid,
Pea õitseb lill – ära unusta-mind.

 	:,:Ma ütlen veel üks kord - noorus on ilus aeg,
 	Noorus ei tule iial tagasi.:,:
 	:,:Ei tule, tule ta, iial ei tule ta,
	Noorus ei tule iial tagasi.:,:

Meil kasvab viinapuu ja sel on marjad,
Neist voolab välja magus viin.

Üht neidu kaunist, kel sinisilmad,
Ma kalliks pean nii lõpmata!
 
Kui oled noor, siis ikka laulu,
Laul vaimustab ja liidab meid.

Lähme aga laulma, lähme aga laulma, laulma nüüd,
Meil pole aega oodata, kui kutsub pilli hüüd.
Lähme aga laulma, lähme aga laulma, laulma nüüd,
Kui kutsub, kutsub pilli hüüd.

Neiukene kallis, neiukene kallis, lähme pidule,
Tantsu ajal kingin sulle oma südame.
Neiukene kallis, neiukene kallis, lähme pidule,
Kingin sulle oma südame.

Tule aga tantsi, tule aga tantsi, minuga,
Ära anna korvi, raske on ju tantsida üksinda.
Tule aga tantsi, tule aga tantsi, minuga,
Sest, et raske tantsida üksinda.

Tulge aga siia, tulge aga siia, pidu on hoos,
Tangot, polkat, valssi samme keerutame koos.
Tulge aga siia, tulge aga siia, pidu on hoos,
Ja tantsu keerutame koos.

   Ja kui peale pidu, raske on meil pää,
   Ja enam ei seisa me kahe jala pääl,
   Siis võtame kapad täis, ja hüüame hurraa!
   Ja peame pidu edasi.

Tulge aga kokku, tulge aga kokku, pidu täies hoos,
Sööme, joome, lööme laulu, eesti rahvas koos.
Tulge aga kokku, tulge aga kokku, pidu täies hoos,
Ja eesti rahvas jälle koos, 
Ja eesti rahvas, peo hoos!!!

Puhu tuul ja tõuka paati, aja Kuramaale mind! 
Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull’! 
Lubas küll, ei annud aga, nimetas mind joomariks! 
Nimetas, et purjus pääga varsa sõitnud vaeseks ma. 
Kus ma joonud kõrtsi kuivaks? 
Varsa vaevand millise? 
Oma raha eest ma joonud, sõitnud oma varsaga. 
Puhu, tuul, ja tõuka paati, aja Kuramaale mind! 
Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull’!

   Oh, punapea Meeri, sinu leegitsev juus 
   On süüdanud leegi minu lihas ja luus. 

Sind nägin ma suitsuses kohvikus, 
„Narsaani” seal limpsisid. 
Sind vahtisin, kustunud sigaret suus, 
Ja külmalt sa lahkusid. 

Ja teine kord nägin sind trammi peal, 
Kus istet sul pakkusin. 
Läks silme eest mustaks, kui keeldusid seal 
Ja tuimalt sa lahkusid. 

Ja kolmandal korral, kui Pihkva rong 
Kui saatus meid kokku viis. 
Siis viivuks mind müksas su silmade tung 
Ja jälle sa lahkusid. 

Põdral maja metsa sees,
väiksest aknast välja vaatab.
Jänes jookseb kõigest väest,
lävel seisma jääb.

Kopp-kopp, lahti tee,
metsas kuri jahimees!
Jänes, tuppa tule sa, 
anna käppa ka!

:,: Ma vaatan paadist kiikriga, 
kui kaugel on see Saaremaa:,:

:,:Ei paremat pole kusikil maal,
Kui suisel ajal saaremaal.:,:
 
:,:Seal Saaremaal ei kasva muud, 
Kui kadakad ja männipuud.:,:
 
:,:Mu pruut on valge nagu tui,
Ma nägin teda mullu sui.:,:
 
:,:Tal mustad juuksed, valge kael,
Ja kaela umber sametpael.:,:
 
:,:Ma rüüpan merest soolast vet,
Ja räägin kallimale tõtt. :,:

Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased, 
kui nendesse vajutad hõõguva näo, 
ja pühapäev hinges sind uskuda laseb, 
et õnne vaid kauguses kukuvad käod. 

   Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu, 
   kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb! 
   :,: Ei sellist küll maailmas kusagil leidu 
   kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl. :,: 

Ning hämaras toomepuu lumena valev 
on sinule hõiskavaid ööbikuid täis. 
Miks muidu su huuled ja õhetav pale 
nii õunapuu õiele sarnane näib! 

Oi, Saaremaa niitude kastesed süled, 
öövaikuses lauludest helisev nurm! 
On pilvedest helendav taevas su üle 
ja kirgliku suudluse esmane hurm. 

Just sellisel heinamaal peamegi pidu, 
kus hämarik koidule ulatab käe. 
On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund 
see tööde- ning rõõmudeküllane päev. 

   Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu, 
   kuldtärniga nooruke sõjamees sa. 
   :,: Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, 
   et linalakk-neidu sa püüda ei saa. :,:

Sauna taga tiigi ääres, 
Mängis Miku Manniga.
:,:Püüdsid väikseid konnapoegi 
Lõhkilöödud panniga.:.:

	Mul kodu kaugel maha jäi, jäi, jäi.
	Ja väike neiu kurvaks sai, sai, sai.
	Ja kui ta kuulis, et läen ära kaugele,
	Ei tea, kas tulen tagasi või sinna jään. 
 
“Kuule, Manni,” ütles Miku, 
“Eks see ole kena konn?
:,:See vist selle suure konna, 
Väike sugulane on.”:,;
 
“Rumal Miku”, ütles Manni, 
“Ei see ole päris konn!
:,:Suurel konnal neli jalga, 
Sellel ainult saba on.”:,:
 
Sellest tekkis suurem tüli, 
Väiksel Mikul Manniga.
:,:Selles tüli süüdi oli 
Konnapoeg sabaga.:,:

Mul seitse pruuti on, 
neid kõiki armastan 
ja iga päev neist üht ma külastan.
Ikka Eva esmaspäev, 
Terese teisipäev, 
Karoliina kolmapäev, 
Anette neljapäev 
ja reedel Roosike 
ja laupäev Liisake 
ja pühapäeval paks Pauliineke 
ikka reedel Roosike 
ikka laupäev Liisake 
ja pühapäeval paks Pauliineke 

Ja kui ükskord suren ma, 
mind võtvad leinata, 
mu haual käivad nad ja lilli panevad. 
Ikka Eva esmaspäev 
Terese teisipäev, 
Karoliina kolmapäev, 
Anette neljapäev 
ja reedel Roosike 
ja laupäev Liisake 
ja pühapäeval paks Pauliineke, 
ikka reedel Roosike 
ja laupäev Liisake 
ja pühapäeval paks Pauliineke. 

Kui surnust tõusen ma 
läen taeva elama, 
mul ikka pruudid ees, ma jälle võidumees. 
Ikka Eva esmaspäev 
Terese teisipäev, Karoliina kolmapäev, 
Anette neljapäev 
ja reedel Roosike 
ja laupäev Liisake 
ja pühapäeval paks Pauliineke, 
ikka reedel Roosike 
ja laupäev Liisake 
ja pühapäeval paks Pauliineke. 

Mul seitse peikat on, 
neid kõiki armsatan 
ja igapäev ma neid ka külastan. 
Ikka Elmar esmaspäev 
ja Teodor teisipäev, 
Kirill mul kolmapäev 
ja Neeme neljapäev, 
ikka reedel Ruudike 
ja laupäev Laurike 
ja pühapäeval paks Benjamiinike, 
ikka reedel Ruudike 
ja laupäev Laurike 
ja pühapäeval paks Benjamiinike.

Kord oli mul naine ja natuke raha
Ja pisike majake mändide all.
Kõik oli nii kena ja enese teha
Ja elu see veeres kui võõbatud pall

	Sigaretid ja viinad ja kirglised naised,
	Mu elu kõik tuksi on keeranud nad.
	Sigaretid ja viinad ja kirglised naised,
	Ei hauaski enam neist rahu ma saa.

Siis tuli üks sõber ja ütles, et lähme
Ja teeme seal kõrtsis üks mehine pits.
Sest ajast see maailm on minule täpes.
Nii valusalt nüpeldab issanda vits.

Nüüd mullaga kaetud mu patune kere.
Üks rohtunud haud asub mändide all.
Oh, mööduja, sulle ma ütlen sealt –tere.
Ja hoiatan tegemast kõike, mis halb.

Ei talumees tüdrukult tahtnudki muud
Kui kanala taga kord anda vaid
Selgitust selles, mis kanad on väärt,
Kuid piilus sealjuures ka tüdruku nägu 
Kui näinuks seal midagi uut
Ja küsis, kas neiust ei saaks talle
Abilist tallu, kes krips ja nii kraps,
Peagi neil mõlemal oleks siis

Suur lilleaed, ümber väikse maja.
Särab ja lõhnab seal õitehurm -
Elu on sinuga suur lilleaed!

Kui tüdrukult isani jõudis see jutt,
Siis papale peale näis tulevat
Naer, sest ta hõõgudes näost nagu vask
Seal hüüdis: see mees on küll täielik
Ohver, sest kosimist nõuda võid talt
Ning katsugu ainult ta hüpata
Jõkke. Jah, sinna ta saada nüüd võib-
Naisena oled sa lihtsalt üks

Kui talumees nägi, et saatus on julm
Ka üle nüüd jääb ainult teha veel
Ülikond uus, olgu raha küll napp,
Kuid südames vahutab ülekeev
Rõõm, et saab säästetud teenija palk
Ja laiskuse kontidest piitsutab
Elu mis lõbus, kui haldjate mäng -
Tähtsamaks paigaks seal ikka jääb

Kord mina pargis tukkusin kisa peale ärkasin
Kuulda oli pillihäält oh mis ime algab seal.
Rahvas jooksis murruna kisa kära vaatama.

   Ai trika, ai trika need poisid toredad
   Jah sõdurid, ja sõdurid 
   Nad mööda marsivad.
   Üks, kaks, kolm,…kott!!!
   Hakkas nurgas liikuma tsimmai ruudi ralla!
   Ja voodi poole kiikuma tsimmai ruudi ralla
   :,:Ai tsimmai tsimmai ah-ah-haa 
   Tsimmai ruudi ralla!:,:
	
Kes on paks ja higistab teisi kokku pigistab
Kes on liialt lühike ronib teiste kukile
Päevapiltnik nagu kilk hüüab:  veel üks silmapilk!

Väike kooliplikake, ise alles titake
Vaatab aknast, näpp tal suus aga peas tal armastus.
Kui ta õhtul koju läeb, musist ikka ilma jääb…

Ta lendab lillest lillesse,
Ja lendab mesipuu poole;
Ja tõuseb kõuepilv ülesse -
Ta lendab mesipuu poole.

Ja langevad teele tuhanded;
Veel koju jõuavad tuhanded
Ja viivad vaeva ja hoole
Ja lendavad mesipuu poole!

Nii hing, oh hing, sa raskel a’al -
Kuis õhkad sa isamaa poole;
Kas kodu sa, kas võõral maal -
Kuis ihkad sa isamaa poole!

Ja puhugu vastu sull’ surmatuul
Ja lennaku vastu sull’ surmakuul:
Sa unustad surma ja hoole
Ning tõttad isamaa poole!

Tiina, Tiina, Tiina, Tiina,
Kuule kuidas sulle laulan lahke häälega
Tiina, Tiina, Tiina, Tiina,
Kuule kuidas suudlust küsin ulja meelega.

Tiina, Tiina, mul on tantsu tuju,
Ei ma lase sinul minna koju
Keerutame tangot, polkat, valtsi
Lööme tantsu kogu öö!

Tiina, Tiina, hoia minust kinni
Vaata, et sa ei kukku mitte õlletünni
Tiina, tiina siis kui tõuseb päike
Oled kallis, Tiina, Tiina, Tiina!

Täna me liigume küladesse, korteritesse.
:,: Kus või ja munaroog ja värskelt lüpstud piim :,:
:;: Ja üks väikene viin :,:
 
Neiu, su voodike aidas on nii pehme kenake.
:,:Sest nüüd on aeg sul minna ja ennast peita sinna, :,:
Sest suvisel ajal algab ju koit.
 
Neiu, nüüd olen ma siin, möödas on su ootamise piin.
:,:Sa aidaukse suled ja voodis pehmed õled:,:
:,:Siis õnnelik sa:,:
 
Neiu, sull’ tuksub mu rind, aga veel ei võta mina sind, 
:,:Oh, oota veel paar kuud, siis jälle annan suud:,:
:,:Ja toon sõrmuse sull’.:,:

Päike veerend pilvede põue
Õhtuseid hääli vaid kuuled
Päev on jõundnud varjude õue
Vaikus on suigutand tuule

	Suviharja öö nii valge
	Õhetamas tantsust palged
	Meeled tulvil soojalt tuksuvat hurma
	Hõiskame koidiku algel

Loen su silmist kelmikat juttu,
Naeratus vallutanäd huuled
Saadad soove nurmede uttu
Lauludes lembuses luule

Suviharja sõpruse seemet
Külvame tantsude kaares
Laulu kaja rannal ja neemel
Rõkkavad järved ja saared

Ei tee mind kurvaks see, mis läind, ja milleks?
Mul on üks päev, mis meelest eal ei kao.
Kui murdsin sinu sülle tõrksaid lilli,
ei mõelnud, et vaid mälestuste jaoks.

Valgeid roose, valgeid roose,
neid, mis ääristasid aiateid.
Tõin ka teisi kauneid õisi,
kuid su süles meelde jäid vaid need.

Sa hoiad süles neid mu igal sammul,
neis alles jääb üks ammu möödund päev.
Ja aeda, mis on rohtund juba ammu,
sa jäidki seisma, lõhnav sülem käes.

   Ta on vana ja väsinud mees
   ja üksindus on tema silmade sees,
   vaid noorust ta meenutab veel,
   see eluvaimu hoiab tal sees.

Ta seisis kui isa mu teel,
kui läksin, el natuke tantsida veel.
Ma nägin ta silmi, mis küsisid vaid,
miks tänane noorus nii alla on käind.

Kord raadios kõneles ta -
me kõik olnud noored, neid mõistma ma pean.
Kui suudlemas tänaval kedagi näeb,
ta ohkab, miks noorus küll käest nõnda läeb.

Ja plaate ta ostis kord poest,
et kuulata seda, mis praegu on moes.
Ta lukustas ukse, et keegi ei näeks
ja ohkas, miks aeg nõnda kiiresti läeb.

Mängi mulle seda vanat viit
Mida laulis emake
Mõtted kaugele mind viivad siit
Mälestuste rajale

	Mul meenud: Päev kraavi kaldal
	Palja jala ma jooksin
	Varba veriseks lõin
	Kaks kääru võileiba sõin
	Vastlüpstud piima ma jõin
	Siis püüdsin noodaga kala
	Järvelt viskasin lutsu
	Paadist kaotasin mõla
	Kaugelt kostis karjakella kõla
	Meeles ikka see päev!

:,: Viina joo kui noor veel oled sa,
Küll vanaduses aega on karskust pidada.:,:

   :,:Milleks meile vaja seda ämmamoori maja,
   selle pummeldame maha, lähen metsa elama:,:

   Aga linnukene laulis oksal lit-lit-lit
   laulis lit-lit-lit, laulis lit-lit-lit
   See ämmamoori maja on üks igavene sitt,
   lähme lepikusse elama.

   Joome maha selle ämmamoori maja,
   joome maha, joome maha, 
   seda risu ega rämpsu pole vaja.
   Lähme lepikusse elama.

   Ma Riksu Kaarel, ma pole pätt tralallalla,
   mul Paljassaarel on oma hütt tralallalla.
   Ma rändan siin ja rändan seal ja kauneid naisi kokku vean,
   ja minu trumm lööb plinn ja plõnn tralallalla.

   Ilma õlle, ilma viina, ilma naisteta,
   on Riksu Kaarli elu lausa võimata.

   Ma Riksu Kaarel, ma pole pätt tralallalla,
   mul Paljassaarel on oma hütt tralallalla.
   Ma rändan siin ja rändan seal ja ?samakonni? kokku vean
   ja minu trumm lööb plinn ja plõnn tralallalla.

Suitsu tee kui noor veel oled sa
Küll vanaduses aega on kopsul ravida.

Lapsi tee kui noor veel oled sa
Küll vanaduses aega on neid üle lugeda

Tantsu löö kui noor veel oled sa
Küll vanaduses aega on nurga istuda.

Armasta kui noor veel oled sa
Küll vanaduses aega on südant ravida.

Käe ulatab noor paadimees, nii lahkelt neiule,
Kes aralt seisab tema ees, et sõita üle vee.

   Ah silmad, need silmad 
   Ei iial unune,
   Need ilusad sinised silmad 
   Mul võitsid südame.

Kui neiu paadis algab sõit, täis õnne kõik maailm.
Ja neiu palgeil kumab koit, ning rõõmust särab silm.

Ta kaela neiu langeb siis ja kingib suudluse,
Silm särab rõõmupisarais, arm tungib südame.

Hulk aastaid läind, ja Viljandi järv ikka kohiseb.
Hall paadimees veel ikkagi neid silmi igatseb.

:,:Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas suur hall :,:

   :,: Nii hea, nii hea on mõelda siis,
   et kuskil rannaliiv
   ja mere ääres väike maja
   ootamas on sind.:,:

Seal kus vana kaev on,
kriuksuv aiavärav on.
Seal kus vana kaev on,
kriuksuv aiavärav, värav on.

Akna taga õhtu eel
laev on mere poole teel
ja mere ääres väike maja
ootamas on sind.

Siin on minu väiksed käed ja väiksed jalad ka,
Siin näete üht usinat pesupesijat.

	Ta peseb, ta peseb nii virgasti.
Ta loputab, ta loputab nii virgasti.
	Ta riputab, ta riputab nii virgasti.
Ta triigib, ta triigib nii virgasti.
	Ta puhkab, ta puhkab nii virgasti.

Süda, soovin, et su valik oleks vali.
Kaalu, keda kallimaks neidudest pead -
Ära tee vaid mõtlematult seda!
Süda, hinda ainult õiget üle kõige -
Neidu rõõmsatujulist, virka ja head,
Et ma võiksin armastada teda.

Kaks korda enam meil õnne on siis,
Kaks korda kenam võib elu tunduda nii.
Süda, hinda ainult õiget üle kõige -
Neidu rõõmsatujulist, virka ja head,
Et ma võiksin armastada teda.

   :,:Vat sina oled Juhan ja mina olen Jaan,
   Kõik värava postid ma pikali a’an.:,:

Ma lõbus õllepruulija, hõissa ja hõissa.
Ma pruulin õlut lauluga, hõissa ja hõissa.
Kui õlu vaadis vahutab, hõissa ja hõissa.
Siis tean, et varsti ta valmis saab,
Siis juua saab, jah juua saab.
Mind õlu alati kosutab,
Joon kõikide terviseks ma, AH HOI!!! 

Meri siin seisma jäi, keegi peatas ta, 
kallas veest jagu sai, kaldast algas maa: 
tasane, kullane, kivine, mullane, 
pilvine, tuuline, ootust täis. 

Peagi siin kokku said esimemm ja -taat, 
vaevaga kodu lõid, lapsed majja tõid. 
Oli õnn, oli rõõm, oli naer, oli nutt, 
oli töö, oli vaev sellel maal. 

   Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa, 
   oled mu hingele lähedal. 
   Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa 
   oled mu südames sügaval. 

Tulega, mõõgaga tuli võõras mees, 
häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi. 
Langes taat, memmeke, lapseeas vennake, 
pisaraist märjaks sai kogu maa. 

   Eestimaa, Eestimaa … 

Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal, 
taadi maa, memme maa endiselt on ta: 
tasane, kullane, kivine, mullane, 
pilvine, tuuline, ootust täis. 

   Eestimaa, Eestimaa … :,:

Öö pime ja paat lõikab vahutavat merd,
Silmapiirilt kaob Eestimaa rand.
:,:Jälle Maarjamaa pinnal voolab sangarite verd,
Mida rõhunud lubjavildi kand.:,:

Armas Eesti anna andeks, et sust lahkuma ma pean,
Kuid mälestus sinust mulle jab.
:,:Õitseb sirel, saabun tagasi seda kindlasti küll team
Anna sulle oma relvastatud käe.:,:

Armas Taaraisa juhi Soome sepa poole teed,
Sealt same me relvi ja nõu.
:,:Meie esiisad aastasadu käinud seda teed,
Neid ei kohutanud tormised veed.:,:

Ei Eesti pinnal iial kasva võõra riigi taim,
Ei pooleli jää Lembitu töö,
:,:Ei punalipud sini-musta-valget katta saa,
Ei iial ei kordu jüriöö.:,:

	:,:Ei iial ei kordu jüriöö.:,:

Merel puhumas on tuuled, 
tuuled need on trotsi täis. 
Kas mind suudlesid su huuled 
või ehk tuul neist üle käis? 

:,: Ütle, meri, mu meri, 
miks sa siia mind tõid, 
Ütle, meri, mu meri, 
kas ma lahkuda võin? :,: 

Mere kohal särab taevas, 
taevas see on tähti täis. 
Palju tähti alla langes, 
palju rohkem alles jäi. 

Mere kaldal liivaluited, 
luited need on jälgi täis. 
Kes need jäljed siia jättis, 
kes neid jälgi mööda käis? 

Merevetel sõitvad laevad, 
palju laevu merre jäi. 
Mere kohal särab taevas, 
taevas see on tähti täis.