Ajalugu

Seedrioru Ajalugu

Seedrioru asutamise mõtte idanemine algas algatajatele endateadmatult juba aastal 1951. Lõuna Ontarios Hamiltoni, Kitcheneri, Londoni ja St. Catharines’i seltsidesse koondunud eestlased uustulnukaina hakkasid aimama ohtu, mis nende lapsi oli ähvardamas uues keskkonnas nii keeleliselt kui rahvusmeelsuselt. Seeles olukorras hakkasid seltside juhatused lastevanemete soovil korraldama lastele suvelaagreid.

Hamiltoni Eesti Selts

Hamiltonis korraldati seltsi poolt esimene suvelaager 1952. a. Bridgemani talumaal, Waterdowni lähedal. Osavõtmas oli 25 last. Juhatajaks oli Linda Pallop, abideks Varju Reio ja Alice Kullango. Laagri kestvus oli kaks nädalat. 1953. aastal oli suvelaagreid samas kohas kaks. Esimesed kaks nadalat olid seltsi korraldatuna. Juhatajaks oli Alice Kullango, abideks Heino Liblik, Raja Himmist ja Anne Orunukk. Osavõtjaid oli 30-35. Vahetult järgnes kirikukoguduse korraldatud laager samuti kahenädalalise kestvusega. Juhatajaks oli Linda Pallop, abideks Varju Reio ja Maret Müller. Lastearv oli 35. 1954. aasta kahenädalaline laager koraldati seltsi ja koguduse poolt ühiselt. Juhataja oli A. Kullango. Osavõtjate arv 35.

Kitcheneri Eesti Selts

Kitcheneris korraldati esimene laager 1951. a. suvel New Hamburgis kolmepäevase kestvusega. Üld- ja poistealasid juhatas Elmar Kägu ja türukuid Klaudia Parrest. Koos oli 17 last. 1952. aastal oli õnn saada eeskujulik maa-ala koos hoonete ja kõige juurdekuuluvaga tasuta kasutamiseks Waterloo töösturi ja muusikasõbra William Thiele poolt. Asukoht oli Bambergis, 12 miili Waterloost. Üldkorraldajaks oli Arnold Voltre. Osavõtjaid lapsi oli 26. Tegevust ja toitlustamist korraldasid emad, vaheldumisi. Laager kestis ühe nädala. Ettevõte läks hästi korda. Lapsed panid laagri nimeks Tiigiääre. Anti välja laagri ajakiri “Kaani Piuks” – tiigi kaanide auks. Toimetajaks oli teismeline Ive Patrasson, seega ka juba tema varajased katsed toimetajana. (Hiljem Voice of America, Washington, D. C., toimetuse liige). Selles laagris Arnold Voltre lõi esimest korda kirvega jalga- ujumistiigi silla ehitamisel. (Hiljem juhtus tal jalaõnnetus Seedriorul mootormuruniitjaga, kaotades kaks varvast). 1953. aastal korrati laagrit samas kohas sama eduga. Juhatajaks oli Lydia Aadre New Yorgist, kasvatajad Klaudia Parrest ja Tammi Ruutopõld. Lapsi oli 12 tüdrukut ja 15 poissi. 1954 aastal ei õnnestunud laagrikohta saada. Wm. Thiele oli surnud ja pärijatel olid teised mõtted. Sellel suvel korraldati lastele väljasõite Puslinchi järve äärde Prestoni läheduses. Juhtideks olid Klarissa Pajo ja Aksel Nagla.

Londoni ja St Catharines’i Seltsid

Londoni Eesti Selts ei tegelenud sel ajal noorte suvelaagritega. St Catharines’i Eesti Selts iseseisvalt ei korraldanud suvelaagrit, küll aga oli koostöös Hamiltoniga ning St. Catharines’i lapsed viibisid Hamiltoni poolt korraldatud laagris 1953. a.

Seltside Koostöö

Sirvides seltside ja juhatuste koosoleku protokolle 1954-55 aastaist nähtub, et oli jõutud tajumisele et üksikult ei jõuta ülesseatud sihte lastekodu alal teostada, ei majanduslikult ega organisatoorselt. Vähese lastearvuga laager tuli suhteliselt kallis ja ilma alalise asukohata polnud võimalik ka alalist varustust muretseda või selle transporteerimine ja ületalve hoimine oli tülikas, kui mitte võimatu. Oli küll pandud kõrvale summasid kinnisvara soetamiseks (Hamilton, Kitchener) või kogutud rahalubadusi (St. Catharines), kuid need ei küündinud ligilähedalegi nõuetavale. Esimene koordineerimise koosolek lastelaagrile ühise asukoha rentimiseks peeti 14. märtsil 1954. Koos olid valitud esindajad Hamiltonist, Kitchenerist ja St Catharines’ist. Konstateeriti, et sobiva alalise koha hankimine rentimise teel ei ole võimalik. Järgmisel koosolekul sama aasta aprillis asuti seisukohale, et Lõuna-Ontario seltsidel tuleks osta ühiselt sobiv maa-ala laste suvekodu teostamiseks. Hakati ostetavat maatükki otsima.

Maa-ala otsing

Koordineerijad pärast oma viimast koosolekut aprillis 1954 ei astunud uuesti kooku enne kui 22. jaanuaril 1955 Hamiltonis. Siis olid koos H. Kullango (Hamilton), A. Voltre (Kitchener) ja A. Tohver (St. Catharines). Otsustati laste suvekodu korraldamist energiliselt teostama hakata. Selle läbiviimiseks moodustati Suvekodu Toimkond, kus iga Eesti Selts pidi olema esindatud kahe liikmega ning selleks kutsuti koostööle ka Londoni Eesti Selts. Toimkonna liikmed tegid varakevadel rea väljasõite sobiva maakoha leidmiseks. Otsimine seisnes piltilikut öeldes maastikuluures. Kui silmati kohta mis sobivana paistis, küsiti omanikult, kas tahab müüa. Kummatigi oli ka jaatavaid vastuseid. Tõsist kaupa ei tehtud üheski, kuigi kolmes kohas peatuti.

Lõppeks jäädi peatuma Harras Kullango leitud kohal, Kilbride, Flamboro raudteejaama ligidal. Oli 50 aakrit kesist metsa ja vana maja alusmüür, hind $4.000. Maastik oli sobiv rohkem skautlikuks tegevuseks. Nähtavasti meeldis see otsijaile nii ei makseti 16. aprillil 1955 ostutagatisena $200 käsiraha. Hiljem kuuldi naabritelt, et oja mida loodeti suvel tiigiks paisutada on suveti purukuiv. Käsiraha tagasi ei saadud, sest nagu vastuväites öeldi, vaatlejad olid maa peal omavoliliselt labidat tarvitanud, s.t. valduse üle võtnud.

Maikuul võttis üks Kitcheneri otsijatest kinnisvaramaakleriga kontakti. Pakuti mitmeid maid, muuhulgas maad kus praegu asetseb African Lion Safari, ontariolastele tuntud vabaõhu loomaaed. Paar paeva hiljem tuli teade, et on saadaval midagi mis võiks sobida.

Seedrioru asukoht leitud

Oli pühapäev, 22. mai kui Arnold Voltre ja Jüri Juurand astusid maale mida praegu tuntakse Seedrioruna. Maa Näis esimesel pilgul mittemidagi ütlevana. Arnold jättis Jüri agendiga jutlema ja lahkus metsa poole luurele. Ligemale paar tundi hiljem ilmus Voltre tagasi. Ta oli niudeni märg, öösi oli vihma sadanud ja rohi oli kõrge. Ta lõug värises pisut kui ta lõõtsutades lausus: “Jüri, ssee on see koht!” Siit peale asjad hakkasid kiiresti liikuma. 5. juuniks kutsuti kohale Suvekodu Toimkond terves koosseisus. Tulid Harras Kullango, Albert Lepson, Kaspar Rebane, Jaak Viiklaid Hamiltonist, Arnold Voltre, Jüri Jurand, Jakob Klaassen Kitchenerist, Harry Pärkma Londonist. Vaatama, hindama ja nõu andma olid kutsutud kõik kes tahtsid tulla. Kitchenerist oli 23 inimest omnibussiga, Hamiltonist oli 2 autotäit. Koht võlus kõiki ja otsus oli üksmeelne: kõigiti sobiv laste suvekodu väljaehitamiseks. Voltret ja Juurandit paluti ostutingimusi täpsemalt selgitada ning siis toimkond uuesti kokku kutsuda.

Pühapäeval 19. juunil oli toimkond uuesti koos samas kohas. Voltre ja Juurand olid kaks nädalat kaubelnud ja küsitud hinna $8,200-lt alla saanud $7,900-le, mis oli aga ka müüja viimane piir. Toimkond oli seni asja ajanud n.õ. ilma peata, ehk juhatuseta. Nüüd valiti ajutiseks esimeheks A. Voltre, sekretäriks H. Pärkma, abiesimeheks ja laekuriks keegi Hamiltoni määramisel ja üks koht reserveeriti St.Catharines’i esindajale. Otsustati omandada ostuteel 62.5 aakri suurune asustamata talu, kirjade järgi “Lot #3, Concession “C”, Township of Pilkington in the County of Wellington” $7,900 eest ja volitada A. Voltre sõlmima ostulepingut loodava sihtasutuse usaldusmehena. Alguskapitaliks projekteeriti $5,000, jaotusega Hamilton $3,000, Kitchener $1,000, London $600 ja St. Catharines $400.

Plaan esimese lastelaagri avamiseks

Optimistlikult otsustati kohe lastesuvekodu avada 1. augustil 1955 ning selleks korda seada talumaja ja ehitada kaks magamismaja, kumbki 12-le lapsele. Kui ajutine juhatus järgmiseks koosolekuks 14. augustil uuesti kokku tuli oli aga ostuleping veel sõlmimata ja lastesuvekoda avamata. Müüja nõudis ostuhinna täielikku ja kohest kinnimaksmist. Kuna olemasolevatest ressurisidest ei piisanud oli vaja teha laenu. Et sihtasutuse nimel laenu teha tuli see inkorporeerida. Vaatamata sellele olukorrale koostati siiski juba 1956. aasta tegevuskava otsustades ehitada söögisaal-köök, kaks magamismaja ja pinda sondeerida 1956. a. suvel segakooride laulupäeva korraldamiseks. Viimane ülesanne jäi Arnold Voltrele.

Kui ajutine juhatus ja seltside esindajad 23. oktoobril kokku tulid, oli A. Voltre koos J. Juurandiga, kes oma ingliskeele oskuse ja ametikoha tõttu sai asja tegelikult ajada, hulga tõhusat tööd teinud. Ostuleping oli sõlmitud 3. oktoobril 1955. Sihtasutuse kui ostja nimel olid alla kirjutanud usaldusmeestena (trustees) A. Voltre, J. Juurand, ja Jakob Klaassen. Leping oli registreeritud 11. oktobril 1955. kinnistusametis ning maa oli meie. Ostuhind $7.900 oli sularahas tasutud. Raha oli saadud hüpoteeklaenuna hauakaevaja Harry Zohr’ilt (ta oli erus, seepärast ohutu) $3.000 ja 18-lt eestlaselt Kitcheneris, kes olid asutanud ja nüüd likvideerinud EMO (Eesti majandus O-Ü) $1,950. Hüpoteekidele olid alla kirjutanud samad kolm usaldusmeest.

Maa kasutamise viisid

Nüüd täisperemehe õigustes, määritles koosolek ka põhilised maa kasutamise viisid, milleks pidid olema:

1. Laste suvekodu
2. Gaidide ja skautide suvekodu
3. Organisatsioonide suvepäevad
4. Perekondlikud väljasõidud
5. Rendikrundid piirialadele

Julgustatuna eelläbirääkimiste vastukajast otsustati ka laulupäev pidada 23. juunil 1956.

1956. aasta esimene ajutise juhatuse koosolek oli 15. jaanuaril. Määrati kindlaks organisatsiooni struktuur. See pidi olema kasu mittetaotlev osakapitalita korporatsioon, asutajaiks nelja linna (Hamilton, Kitchener, London, St Catharines) eesti seltsid, esindatuina üldkoosolekul tegevliikmete kaudu arvul proportsioonis Seltsi kogupanusega dollarites (iga $250 kohta üks tegevliige). Sihtasutuse ametlikuks nimeks sai The Estonian Summer Camp Society. Asutajatena volitati asutamisürikule alla kirjutama Dr. Endel Arro (Hamilton), Arnold Voltre (Kitchener), Harry Pärkma (London), ja Dr. Voldemar Tammemägi (St. Catharines).

Mälestussambad

Vello Hubeli kavandatud purjekujuline mälestussammas on 30 jalga kõrge, maapinnal 30 jalga pikk ja kaalub 40 tonni.

Sammas on määratud kõigi eesti meeste ja naiste mälestamiseks ja austamiseks, kes on andnud oma elu mitmepalgelises võitluses Vaba Eesti loomisel ja ta iseseisvuse kaitsmisel, olgu see lugematuil sõjatandritel, Siberi jäistel lagendikkudel, Baltimere tormistes voogudes või kustahes mujal. Mälestussamba pidulik avamine leidis aset 4. juulil 1959.